Need on loomadelt inimestele ülekanduvad nakkushaigused. Nakkusallikateks on haiged koduloomad ja tõvestavate mikroobidega saastunud väliskeskkond, kus mikroobid püsivad pikka aega eluvõimelistena. Zoonoosidesse nakatuvad kõige sagedamini inimesed, kes puutuvad haigete loomadega otseselt kokku (lüpsjad, karjatalitajad, veterinaartöötajad).
Zoonoosidesse võib nakatuda ka siis, kui kasutame toiduks haigete loomade keetmata piima või piimast valmistatud võid, juustu, samuti haigete loomade mitte küllalt keedetud või praetud liha.
Liha kaudu võib nakatuda ka eeltöötlemisel ja toiduvalmistamisel.
Nakkuse levik on seotud veel haigete loomade naha, villa jm. taolisega. Zoonoosid on suu-ja sõrataud, siberi katk, lindude gripp.

Lindude gripp

Lindude gripp on väga nakkav, ägedalt kulgev lindude nakkushaigus. Lindude gripile on vastuvõtlikud kõik kodu-ja uluklinnud. Nakkusallikaks on haiged või haiguse läbipõdenud viirusekandjad linnud. Nakatumine toimub seedetrakti või hingamisteede kaudu. Haigete lindude ravi puudub. Viirus eritub väliskeskkonda nakatunud või nakkuse läbipõdenud lindude rooja ja hingamisteede nõrega, levib kergesti inimese, saastunud esemete ja transpordivahendite vahendusel. Viirus säilib pikalt eluvõimelisena vees, ka linnulihas ja munades.
Haigustunnused lindudel on näopiirkonna turse, isutus, uimasus, kõhulahtisus, linnud hingeldavad, munatoodang langeb kuni lakkab. Suremus võib küündida 100%-ni.
Inimese nakatumine lindude grippi on seni valdavalt toimunud ainult otsesel kokkupuutel haigestunud linnuga. Haigestunud inimesel tekib kõrge palavik, hingamisteede haigestumise nähud (köha, hingeldus, kurguvalu), silmapõletik.
Et vältida lindude gripi viirusega nakatumist, selleks tuleb lindudega kokkupuutuval personalil rangelt kinni pidada isikliku hügieeni nõuetest ja desinfektsiooniprotseduuridest ja kanda kaitserõivastust;
Kuna lindude gripi viirus on elujõuline vaid madalatel temperatuuridel ning hävib kõrgetel temperatuuridel, siis on korralikult läbiküpsetatud või keedetud linnutoote(liha, muna) tarbimine ohutu.



Suu-ja sõrataud

Suu-ja sõrataudis loom levitab viirusi ilaga, piimaga, uriiniga, väljaheitega, ohtlikud on ka tapetud loomade veri ja liha. Inimese põhiliseks nakatumisviisiks on viiruste sattumine organismi naha-või limaskestade vigastuste kaudu otsesel kokkupuutel haige looma eritistega. Võib esineda nakatumist ka suu kaudu, kui toiduks tarvitatakse haige looma toorpiima, kuumtöötlemata piimatooteid või liha.Ka võib nakatumine toimuda saastunud loomse toormaterjali, nagu villa, naha jm.kaudu. Haiguse algul esinevad külmavärinad, peavalu, liigesevalud, palavik. Ühe-kahe päeva pärast tekivad kuivus-ja kõrvetustunne, valulik neelamine, rohke süljeeritus, keele-, igemete-ja suulimaskesta turse. Varvaste ja sõrmede vahele ning küüntepiirkonda tekivad villikesed, mis hiljem purunevad ja jätavad valulikke haavandeid. Suu-ja sõrataudi tõrjeks on otsustava tähtsusega veterinaar-sanitaarsed abinõud: karantiini kehtestamine taudist haaratud piirkondades, haigelt karjalt saadud piima kasutada toiduks ainult erirežiimil pastöriseeritult.

Siberi katk

Siberi katk on veiste, hobuste, lammaste, harvem ka sigade haigus. Haigusttekitavad mikroobid hävivad kõrgel temperatuuril ja desinfitseerivate ainete toimel, kuid võivad moodustada eoseid, mis on väga vastupidavad ja võivad maapinnas säilida aastaid ja isegi aastakümneid. Siberi katk võib inimesel esineda kolmel kujul: naha-, kopsu-ja soolevormina. Kõige sagedamini võib haigusesse nakatuda vigastatud naha kaudu: kehal tekib punane laik, mis areneb mädavillikeseks, villikese ümbrus paistetab, hiljem kattub koorikuga. Haigel tõuseb palavik ja esinevad üldmürgistusnähud. Kopsuvorm tekib siberi katku batsilli eoseid sisaldava tolmu sissehingamisel (näit.haige looma naha või villa töötlemisel). Soolevorm tekib haigete loomade halvasti keedetud liha või piima söömisel.

Siberi katku vältimiseks tuleb taudist haaratud piirkonnas kehtestada range karantiin, haiged loomad tapetakse, põletatakse.